reede, 21. aprill 2017

KOOLIÜRITUSED: LÜGNESSI REKORDID 2017

Aprilli esimesel nädalal oli Läänemaa Ühisgümnaasiumis võimalus end taas proovile panna tõelist talenti nõudvatel aladel nagu näiteks aja peale sibula söömine või teki tekikotti panemine. Eksperimendi mõttes panin mina, Madleen Vapper, end kõigile võistlustele kirja, et need ka teieni tuua ning omal nahal üle elada.

Esimesel päeval ootasid mind ees kolm ala: söögipulkadega nööbikommide söömine, sõnade tagurpidi ütlemine ning aja peale sibula söömine. Söögipulkadega nööbikommide söömise osas tundsin ma end üsna kindlalt... kuni see päriselt kätte jõudis. Tuleb välja, et see ei olegi nii lihtne kui paistab. Siiski sain vähemalt mõne kommi söödud, seega täielikku palehäbisse ma ei pidanud surema. Sõnade tagurpidi ütlemise osas tundsin ma end veelgi kindlamalt - eriti kuna tegemist oli vaid viiest tähest koosnevate sõnadega. Nali naljaks, kogu rahva ees tuli selline halvav närv sisse, et enam ei suutnud ma neid sõnu isegi mitte õigetpidi öelda. Sibula söömisele registreerumist kahetsesin ma juba esimesest hetkest saadik. Tuleb aga välja, et see oli päris... okei. Nagu sööks õuna. Kahjuks ühel hetkel lõi sibula teravus sisse ning teine kurb järelmõju oli see, et ükski inimhing ei suvatsenud end järgneva 48h jooksul minu lähedusse sättida.


Teisel päeval ootasid mind ees juba uued katsumused. Siis oli vaja edukalt sooritada huulte abil pastakate pudelisse panemine, pallikõks ja trepijooks. Iseenesest oli väga arendav päev, sest nii häbiväärne kui see ka ei oleks, ei olnud minusugusel neiul mitte õrna aimu ka, mis asi see palli kõksimine peaks olema... noh vähemalt sain selle uue teadmise juurde. Pastakate pudelisse panemise osas näen ma endil isegi tulevikku. Tõenäoliselt möödub see suvi pastakaid pudelisse toppides, et järgmine aasta mingigi võistlus kinni panna.


Kolmas päev möödus minu jaoks üsna valusalt. Esimeseks alaks oli rattal tasakaalu hoidmine. Kahjuks olen ma vist pikkuses Läänemaa miinimum ning ratas oli minu jaoks liiga kõrge. Teate seda tunnet, kui ratas on teie jaoks liiga kõrge ja te kukute sealt maha nii, et üks jalg on ühel ja teine teisel pool ning seal vahel on pulk? Ei tea? Ärge tahtke ka teada. Läbi valu panin siiski kokku ka pastakad ja tegin ära kätekõverdused. Pastakatega on mul lausa jumalik kokkusobivus, sest ka pasakate kokkupanemine läks üsna edukalt... siiski mitte piisavalt. Taaskord leidsin ala, mida suvel harjutada. Kätekõverdusi tegin ma enda jaoks palju. Kui ma minuti jooksul 26 kätekõverdust ära tegin, pidin ma peaaegu et rõõmust lolliks minema... kuni ma aru sain, et teised neiud suudavad minuti jooksul üle kolmekümne kätekõverduse teha... siiski ootan veel siiralt kehalise kasvatuse hinnete alla ühte viit trepijooksu läbimise ja nende võrratute kätekõverduste eest, sest uskuge mind - te pole nii ebasportlikku neiut veel varem kohanud.


Neljanda päeva pidin ma kahjuks eelmise päeva rattaõnnetuse tõttu enda jaoks välja jätma. Veidi oli kahju, sest olin kindel, et teki tekikotti panemine võib just see minu talent olla - olen ju naine. Kui aga hiljem vaatasin üle videosid sellest, kui nobedalt teised seda tegid... eip... jumalad tänatud, et ma koolis polnud ja endale häbi ei teinud! Tekstsõnumi kirjutamise häbist päästsin end samuti. Nimelt olen ma see vahva inimene, kes on siiamaani keeldunud endale nutiteleoni ostmast, niiet olgem ausad, et ka see võistlus oleks minu jaoks äärmiselt piinlikuks kujunenud.


Kokkuvõteks - ma võtsin osa kõigist võistlustest ja ei võitnud ühtegi.

- Kristina Zubkova (10.H); Liisa Rootare (11.H); Liis Kerstin Aumere (11.H); Eero Eks (11.H); Hanna-Liina Salumets (11.H); Hanna Kurg (11.H); Karl Jakob Nöör (11.H) ja Madleen Vapper (11.H)

neljapäev, 6. aprill 2017

SINILINNU PÄEVIK: 10.H JA 10.LR SUUNAPÄEV

29. märtsil käisime me suunapäeval. Päev koosnes TTÜ innovatsiooni- ja ettevõtluskeskus MEKTORY ja Eesti Draamateatri külastusest. Sõitsime Haapsalust välja kell 13.00 ja Tallinnas olime umbes kell 14:30. MEKTORY külastus oli plaanitud pool tundi hiljem, aga meid võeti soojalt vastu ja võisime ekskursiooniga varem alustada. MEKTORY-s saime teada palju uut ja huvitavat ning muidugi käisime erinevates töö - ja õpperuumides, kus näidati meile kuidas tudengid end arendada ja täiendada saavad. Samuti saavad nad enda ideid selles keskuses täide viia. Pärast keskuse külastust jäeti meile vaba aega linna peal käia ja igaüks sai teha seda, mida tahtis - kes läks sõpradega sööma, kes poodlema ja kes niisama jalutama. Kui vaba aeg lõppes kogunesime Draamateatrisse vaatama klassitsismi ajastust pärit etendust „Tartuffe“. Etendus ise oli luulevormis ja väga sisukas/põnev ning kestis 3 tundi. Etenduse lõppedes kogunesime bussi ja kojusõit võis alata, tagasi jõudsime keskköö paiku.





- Kristina Zubkova (11.H)

teisipäev, 4. aprill 2017

SINILINNU PÄEVIK: SIIS KUI APRILLINALJAST ARU EI SAA

31. märtsil tuli veel küll lumi maha, aga olenemata sellest algas järgmisel päeval teine kevad(loe: talv vol 2)kuu - aprill. Selline üleöine vastlapäev lõi vist veidi režiimi ja ajataju sassi, eriti arvestades seda, et ega vastlapäeval ju lund maas ei olnudki. Igatahes, minul küll laupäeva hommikul meeles ei olnud, et mingisugune aprill oleks alanud või mis iganes... vastlapäev ju oli! Ärkasin korraks hommikul kell 10 üles, aga enne otsust edasi magada, kavatsesin ma - nagu kõik õpihimulised Läänemaa Ühisgümnaasiumi õpilased - esimese asjana laupäeva hommikul Stuudiumisse vaadata. Noh, ja vastu vaatas siis selline pilt...


Okei, kodutööd polnud enam näha. Mis seal ikka, eriti kahju ei ole... aga no jumalad hoidku, ka minu raskelt välja teenitud hinded olid kadunud! Korraks tekkis eksistentsiaalne kriis - milleks mu töö ja vaev kui ma ei saa seda näha, milleks elu, mis on universum jne. Lõpuks märkasin vasakul nurgas mingit rahakotikest, kuhu sai peale klikkida (vähemalt ma olin üleöö märgatavalt rikastunud...). See viis mind edasi sellisele lehele...


Lugesin sellise lõigu läbi. Olgem ausad, see ei kõla ju väga jaburalt. Või kõlab? No minu jaoks sel unesegasel hommikul kõlas see nagu täiesti normaalne uudis, et nüüd ongi nii ja kõik. Mündid. Kõigest sellepärast, et see mulle nagu normaalne uudis kõlas, ei tähenda muidugi seda, et see mind kohe närvi ei ajanud... milline röövimine! Tundsin, et on riivatud minu vabadusi ja võetud kontroll olukorra üle. Esimest korda elus tärkas minus tõelise demokraadi hing, ning tegin kohe screenshoti Stuudiumist, eelnevast tekstilõigust ja ka järgnevast tekstilõigust... mida ma läbi ei lugenud...


Kui ma olin edukalt screenshotid kaasõpilastele, perele ja koolivälistele tuttvatele laiali saatnud ja otsisin keevaliselt võimalust Haridusministeeriumiga ühendust võtta - samal ajal peas kurja kõne koostades - juhtis keegi mu tähelepanu sellele, et kas ma üldse olin läbi ka lugenud need asjad. Alles siis rahunesin ma lõpuks maha ning hakkasin lugema... häbi hakkas. Mündiboss... kukkur... väike öökull... iga inimene saab aru, et tegemist on huumoriga! Eriti veel kuna esimene aprill on! Kogu tekst antud lehel oli lihtsalt nali. LIHTSALT NALI. Mida edasi seda tobedamaks...


Nali ei olnud ainult see, et ma olin tõsimeeli seda uskuma jäänud ning kõigiga oma uskumusi jaganud. Madleen Vapper - ainus inimene maailmas, kes ei saa heast aprillinaljast aru.



Selleks, et päästa oma au ja piinliku rumalust mitte tunnistada, tahaksin siia lõppu lisada - tänapäeva sotsiaalmeedia on üle piiride tobedaks läinud. See, et ma esimese asjana sellist nalja uskuma jäin, ainult kinnitab seda. Ma isegi ei kahelnud, et kas selline asi üldse võimalik on, sest praegu ei üllata mind internetis enam üksi uuendus. Miks siis mitte ka Stuudium, kus on mündid? Siiski, võib-olla ma püüan selle argumendiga vaid edutult oma au päästa...

- Madleen Vapper (11.H)